Lektura poezji Bolesława Leśmiana pozwala wskazać zasadniczą cechę w postaci wielowymiarowego uwrażliwienia na brak. W liryce autora Sadu rozstajnego wyróżniam te zabiegi, które wydobywają już na ...poziomie językowym poczucie niepełni, nieobecności, nieistnienia. Apofatyczność języka przekłada się na problem niebytu jako braku znaczącego. Zajmuję się brakiem nie tyle jako kategorią zaprzeczenia istnienia, ile raczej jako samodzielnym, ukonstytuowanym, afektywnym rodzajem przeżycia. Zastanawiam się, co dzieje się z „ja” mówiącym, które konfrontuje się z innym w sytuacji przeżywania bólu wynikającego z braku. Najbardziej istotne okazuje się empatyczne współodczuwanie „ja” z innym. W momencie odkrycia cudzego bólu następuje stan afektywny, który nie podlega już ani uświadomieniu, ani opisaniu. Zderzenie na osi „ja” – inny – brak przynosi i stwarza afekt. Empatycznie nakierowane „ja” liryczne zderza się z innym, który przeżywa brak. Odczucia nnego zostają przez osobę mówiącą w tekście – do pewnego przynajmniej stopnia – rozpoznane, a nawet nazwane. Dopiero w tym, co rozgrywa się później, upatruję stanu afektywnego. Empatyczne zderzenie i współodczuwanie wybija „ja” z samego siebie, rozbija czasami tekst – doprowadza bowiem do przeżycia, które plasuje się poniżej uświadomionego, tym bardziej wyrażonego i wreszcie niewyrażalnego. Jest przeżyciem nie-do-nazwania.
This article analyses the tension between the perception and performance of affect in two contemporary texts: Heather Christle’s The Crying Book (2019) and Christine Smallwood’s The Life of the Mind ...(2021). Both subvert the expectation of feminine sentiment and pose questions about the authenticity of affect. Although affects are always mediated in fiction, experimental fictional texts have the potential for greater authenticity than the performative affective displays of the emotional public sphere.
Üks afektiuuringute keskseid teoreetikuid Brian Massumi (2002b, 233) väidab, et tänapäeval on afekt olulisem mõiste kui ideoloogia, sest võim toimib üha enam afektide abil. Kuna üldiselt vaadeldakse afekte kehaliste intensiivsustena, mida ei saa teadlikult kontrollida, siis peetakse neid autentseiks, seda ka tänapäeval, mil autentse ja võltsi piir on üha ähmasem. Kuigi üksikisiku tasandil on afektid tõesti raskesti kontrollitavad, on eri valdkondade teadlased näidanud, et afekte on võimalik kunstlikult esile kutsuda, nt poliitiliste või turunduskampaaniate või ka kogemusturismi abil. Seega väärib afektide autentsus lähemat analüüsi.
Käesolev artikkel väidab, et afektid, mida me avalikus sfääris kohtame, on performatiivsed: nad lähtuvad sotsiaalsetest normidest ja tsiteerivad varasemaid afektiivseid esitusi, mis on korduste tõttu omandanud autentsuse aura. Afektide performatiivsus ei tähenda, et nad on võltsid; lihtsalt me ei tohiks nende siirust üle hinnata. Ka performatiivsed afektid kõnetavad teisi inimesi ning tekitavad autentseid afektiivseid reaktsioone. Afektid liiguvad kehalt kehale, nagu väidab Anna Gibbs (2001, 1), aga ka teatrilavalt, kinolinalt või raamatulehekülgedelt publikuni. Seega väärib afektide kujutamine ja selle performatiivsus lähemat tähelepanu kirjanduse ja teiste kunstivormide analüüsis. Jennifer Doyle (2013, 85) väidab, et kui emotsioonist saab emotsiooni representatsioon, siis kerkivad kohe küsimused selle emotsiooni autentsuse kohta. Kuigi tekstidesse kätketud emotsioon või afekt on alati mugandus ja ehk isegi manipulatsioon, ei kaota see oma väge publikut kõnetada ja selles afekte luua. Palju on uuritud etenduskunsti, mis ründab vaatajate meeli ja ootusi ning ka lugejas tugevaid emotsioone tekitavaid traumanarratiive. Vähem on tähelepanu saanud raskesti loetavad ja näilised tundetud kirjandustekstid, mille afektiivne laeng on ambivalentsem. Aga ka sellistel tekstidel on potentsiaal pakkuda inimestele uudseid viise maailmaga suhestumiseks (Berlant ja Prosser 2011, 182).
Artikkel keskendub konkreetselt ühele autentseks peetavale afektiivsele fenomenile, pisaratele. Pisarad on üks ilmsemaid afektide ilminguid, mida me ei kontrolli ning mis seega näivad autentseina. Samas juba Roland Barthes (2002) juhib tähelepanu pisarate dialoogilisusele ja suisa manipulatiivsusele. Pisarad on seega huvitav näide afektide autentsuse ja performatiivsuse analüüsimiseks, seda enam, et pisaraid kasutatakse mitmesugustes kunstilistes ja kirjanduslikes tekstides afektide tähistajana.
Artikkel lähtub Eugenie Brinkema (2014, 4) soovitusest otsida tekstidest afektide tekstilisi kujutusi, et hoiduda afektiuuringutele tihti omasest subjektiivsusest ning liikuda pelgalt afektide tarbimiselt sügavama teoreetilise analüüsini. Brinkema (2014, 37) soovitab otsida afektide vormi, mis võimaldab analüüsides olla tähelepanelikum kirjandusteksti stiililise keerukuse ja nüansirikkuse suhtes. Seega vaatleb artikkel kirjandusteksti keelelisi väljendusvahendeid kui afektide esitamise ja loomise vahendeid.
Artiklis analüüsitakse kaht nüüdiskirjanduse näidet, mis eksperimenteerivad pisarate kujutamisega. Esimeseks tekstiks on Heather Christle’i autobiograafia sugemetega essee „The Crying Book“ („Nuturaamat“, 2019) ja teine Christine Smallwoodi romaan „The Life of the Mind“ („Vaimuelu“, 2021). Neid tekste võiks vaadelda uussiiruse näitena, kuid artikkel väidab pigem, et mõlemad autorid küsimärgistavad naiselikkuse ja naiskogemusega seondatavat sentimentaalset siirust. Pisaraid kasutatakse ühtaegu lugeja kõnetamiseks ja samaaegselt lihtsa pinnalugemise õõnestamiseks. Pisarad on performatiivsed, kuid samas ka autentsed, signaliseerides lugejale, et teiste afektide tähendus jääb meile alati kättesaamatuks. Pisarad ei allu ühesele tõlgendusele, näidates autentse ja performatiivse vahelise piiri poorsust.
Tänapäeva menukite hulgas on palju mälestusi, traumanarratiive ja pihtimisi, milles mälu on suunatud tunnete voolusängi (Shields 2010, 56). Sellised tihti kommertslikult pakendatud kogemused on muutunud piiravaiks, sest nad pakuvad liiga kergesti loetavaid ja tarbitavaid stereotüüpseid emotsioone. Artiklis analüüsitud tekstid julgevad sellele kergesti loetavuse ja tarbitavuse kiusatusele vastu hakata. Nad toovad meid näiliselt turvalisse sentimentaalse pihtimuse maailma, kuid siis eemaldavad selged teetähised ja jätavad meid omapäi autentsuse ja performatiivsuse piire kompama. Selline strateegia tekitab lõhe lugeja ja teksti vahel, kuid just selle lõhe ületamiseks tehtud jõupingutus aitab meil mõista näiliselt selgete afektide tegelikku mitmetähenduslikkust. Kuigi kirjanduslikud afektid on alati vahendatud, on eksperimentaalses kirjanduses vähemalt potentsiaal murda välja stereotüüpidele üles ehitatud emotsionaalse avaliku sfääri turvalisest tarbijasõbralikkusest ning meenutada meile elatud kogemuse vasturääkivust ja metsikust.
W społecznych i literaturoznawczych teoriach queerowych metaforyka teatralna określa ontologiczne i epistemologiczne podstawy badawcze oraz ich przedmioty. W źródłowej dla badań teorii płci Judith ...Butler performans i performatywność funkcjonują jako centralne pojęcia konstruktywistycznego rozumienia tożsamości. Celem niniejszego artykułu jest przyjrzenie się przemianom, jakim podlegają w zróżnicowanych dyskursach queer studies konteksty i słowniki teatralne. Główną osią są queerowe praktyki interpretacji tekstów kultury, których ewolucja ukazuje emancypacyjną i wspólnotową funkcję teatralizacji języków teoretycznych, pozwalających na wykorzystanie scenicznej estetyki do lektur afektywnych i naprawczych.
The article presents the forms of repetition in the creation and reception of Tadeusz Kantor’s performances. Krakow cellars, Kantor’s home in Wielopole and school class in Bielkowo near Łazy in ...Pomerania connect here the topic of affective searching and finding sources of identity and memory. The process may refer to both the artist and the viewer, seeking in the memory, art and landscape the traces of himself, recorded in the past and projected onto the surroundings. The author’s discovery of the interiors of the cellars under the floor of the house in Wielopole, similar to the Krzysztofory cellars in Krakow where Kantor conducted the rehearsals of the famous The Dead Class, leads to the conclusion that the preexisting in Wielopole under the floor of a childhood room the space of Kantor’s play can be the source of director’s affective repetition. With the use of the repetition mechanism, numerous further artistic discoveries and meetings of the artist with the self and visions of his future performances have been made. The facilitation of this process for viewers of exhibitions and to the recipients of art, both in Bielkowo and Wielopole, seems to be the inclusion of another tool in theatrical and artistic education.
Celem pracy jest omówienie wybranych prac Billa Violi odznaczających się najbardziej afektywną treścią po to, by na ich podstawie uzyskać wgląd w swoistość sztuki video jako gatunku artystycznego. W ...pracy zostaje postawiona teza, że tym, co odróżnia video-art od innych form sztuki, jest jego afektywny potencjał.
Prilikom procjene pojmova ljudi gotovo automatski pretpostavljaju kako su objekti koji se u prostoru nalaze gore pozitivni, dok su objekti koji se u prostoru nalaze dolje negativni (Meier i Robinson, ...2004). Budući da se prostor i udaljenost koristi i kako bi se opisala sličnost među nekim pojmovima (Casasanto, 2008), pokazuje se i kako razdvajanje ruku u zadatku binarne klasifikacije smanjuje interferenciju i umanjuje kognitivni napor. Cilj je ovog rada bio testirati ove pretpostavke i provjeriti posljedice koje na pamćenje imaju utvrđene razlike u brzini obrade pozitivnih i negativnih pojmova, ovisno o položaju na kojem su ti pojmovi prikazani, te načinu na koji su davani odgovori. Zadatak sudionika (N=175) bio je procijeniti je li prezentirani pojam pozitivan ili negativan, pri čemu su ti pojmovi prikazivani na dvije prostorne lokacije – pri vrhu ili dnu ekrana, a odgovori su davani razmaknutim ili približenim rukama. Bilježeno je vrijeme potrebno za donošenje procjene te točnost odgovora. Dijelu je sudionika zatim zadan nenajavljen zadatak slobodnog dosjećanja, a njihovi su odgovori kategorizirani u odnosu na procjenu valencije pojma kojeg su se dosjetili i njegovo mjesto pojavljivanja u eksperimentalnom postupku. Rezultati su pokazali da sudionici brže odgovaraju na pozitivne riječi kada su one prikazane gore, nego kada su prikazane dolje. Razdvajanje ruku nije imalo efekt na brzinu reagiranja. Rezultati na mjeri pamćenja pokazali su da sudionici pamte više pozitivnih nego li negativnih riječi, te da je razdvajanje ruku u zadatku klasifikacije rezultiralo nešto boljim rezultatom u zadatku dosjećanja. Rezultati su razmotreni u svjetlu dosadašnjih istraživanja metaforičke reprezentacije afekata.
The article is a review of the book "Czas w kinie. Doświadczenie temporalne w “slow cinema”" "Time in Cinema: Temporal Experience in “Slow Cinema”" (2019) by Marta Stańczyk. The reviewer presents the ...structure of the book and discusses its content in detail. She appreciates Stańczyk’s creative potential, but also argues with some of her assumptions. The review begins with the words by Theodor W. Adorno, who once defined film as a radical medium of the culture industry. The reviewer claims that one of the main purposes of Stańczyk’s book is to contradict this view and to point out the uniqueness of slow cinema against (not only) the contemporary film production, since films representing slow cinema are in fact not so much stories to watch but states to experience. Typical for those states are some affective reactions (for example an “ennobling” boredom) induced by time. Time itself is, in Stańczyk’s view, one of the most important parameters of the cinematic experience in the case of slow cinema, and hence its fundamental artistic concept.
Autor rozpatruje wiersz Bolesława Leśmiana *** Z dłońmi tak splecionymi, jakbyś klęcząc, spała… pod względem kategorii cielesności i reprezentacji, skupiając uwagę na zagadnieniu rytmu. Analizuje ...„znaczącość”, śledzi występowanie transwersalnych odbić, bada logiczną oraz retoryczną strukturę, która odsłania swoją dynamiczność oraz przestrzenność pod postacią ogniw łańcucha DNA. Interpretacja fonologicznej powłoki tekstu uzmysławia somatyczne doświadczenie lektury liryku, a tym samym sposób, w jaki Leśmianowski podmiot nawiązuje kontakt z czytelnikiem.
Artykuł jest recenzją książki Sebastiana Jagielskiego Przerwane emancypacje. Polityka ekscesu w polskim kinie 1968-1982 (2022). Publikacja dotyczy wybranych filmów powstałych między Marcem '68 a ...wprowadzeniem stanu wojennego, charakteryzujących się formalną i tematyczną nadmiarowością, które autor umieszcza w precyzyjnie oddanym kontekście instytucjonalnym i społeczno-politycznym. Kategorię ekscesu, odczytywaną między innymi w kluczu teorii queer, autor traktuje jako symptom niewykorzystanego potencjału progresywnych ruchów kontrkulturowych zduszonych przez konserwatywną rewolucję początku lat 80. – symptom umożliwiający jednak skonstruowanie mniejszościowej narracji o polskiej kulturze, odmiennej od hegemonicznego modelu pamięci narodowo-katolickiej.